Uksematt, mis arvab, et on vaip

                                  (ehk kuidas üks vaip mind peaaegu murdis, aga siiski alla andis)


                                         

See vaip pidi alguses olema 1 meeter pikk.
See ei ole kujundlik väljend. See oli konkreetne plaan. Mõõdud. Arvutused. Optimism.

Tegelikkuses sai sellest 85 × 65 cm.
Ehk siis uksematt, kes identiteedikriisis arvab, et ta on põrandavaip.

Aga alustame algusest.

Nii see vaibake alguse sai


Matemaatika, see vana reetur

Lõikasin nöörid 6-meetriseks.
Sest:

  • internet ütles midagi,

  • keegi videos tegi,

  • mina mõtlesin, et „ah, küll venib“.

Tegelikkus: ei veninud.

Tihe muster sööb nööri nagu must auk.
Ja kui muster on ilus, siis ta sööb veel rohkem.
Kui tahad meetrist vaipa, siis ära mängi 6 meetriga kangelast. Ole tark. Või vähemalt vähem optimistlik. Ja ära vali 3 mm nööri. nailon on hea, eriti esikusse, aga mitte 3 mm, mitte vaibale. ja kui siiski, siis arvesta ühe nööri pikkuseks vähemalt 10 meetrit, tööpikkus 5 meetrit. Ja noh, juhtnöörid võib eraldi arvestada ja need võivad olla küll natuke pikemad kui eeldatav vaip.

Siis kui avastad, et 30cm tehtud ja 1,5 m nööri vaid alles.

Pikendused: käsitöö tumedam pool

Kui saad aru, et nöör on otsas, aga vaip on alles poole peal, on sul kolm valikut:

  1. Harutad kõik üles

  2. Nutad

  3. Pikendad ja vannud

Valisin kolmanda.

Pikenduste panemine, kus eksisin ka loogikaga ja värvisüsteem läks sassi

Pikenduste toppimine , sulatamine põhja külge


Lõpptulemus pahemal pool, pikemad otsad juhuks kui midagi lahti tuleb, et saaks uuesti kinnitada

Pikenduste liigsed otsad lihtsalt viskasin põrandale

Pikendamine tähendas:

  • toppimist,

  • peitmist,

  • sulatamist,

  • uuesti peitmist,

  • ja veel natuke sulatamist.

Lisaboonusena sulatasin:

  • vaiba otsi,

  • sõrmeotsi,

  • närve.

  • Füüsiline hind

    Vaiba hind ei ole ainult materjal.

    See sisaldab:

    • maha hõõrutud nahka,

    • plaastreid mitmel sõrmel,

    • pöialt, mida ei saa plaasterdada, aga mis teeb kõige rohkem haiget,

    • ja fakti, et klaverit ei mängita kinnastega. Ka makrameed mitte.

    Mingil hetkel ei saanud isegi susse jalga panna, sest põrand oli täis:

    • lõigatud otsi,

    • nöörijuppe,

    • ja minu kannatlikkuse riismeid.


Nahk on läinud sõrmelt


                                          
Narmaste kinnitamine gruppidena

Minu töövahendid-kohv hoiab meele erksa, välkariga sulatan ja kääridega lõikan

Emotsionaalne seis

Ma vihkasin seda vaipa.
Siis vihkasin ennast.
Siis vihkasin matemaatikat.
Natuke vihkasin ka neid, kes “andsid mõõte”.

Ja siis…
tegin edasi.

Sest käsitöö on teraapia.
Isegi siis, kui sa seda parasjagu vihkad.
Või just sellepärast.

Tulemus

Ja nüüd ta on:

  • valmis

  • sirge

  • kasutatav

  • oma kohal esikus

                                        
          
                                       

Ta ei ole see, mis pidi olema.
Aga ta on see, mis sai.

Ja ausalt?

  • suuri apsakaid ei karju näkku,

  • narmad ei ole ideaalsed, aga nad on ausad,

  • pikendusi ei näe, kui just põrandale pikali ei viska ja luubiga ei uuri.

    • See vaip elab.
    • Ja ilmselt elab kauem kui minu enesehaletsus selle tegemise ajal.

      • Moraal

      Kui keegi küsib:

      “Mis sa selle eest küsiksid?”

      siis vastus on lihtne:
      mitte alla 200 €.

      Sest see vaip ei ole lihtsalt vaip.
      See on:

      • tundide töö,

      • katse-eksitus,

      • veri (okei, peaaegu),

      • ja iseloom.

      Ja poriste jalgadega võib sellele astuda ainult see,
      kes teab, mille peal ta seisab.

      Alusvaip

      Siin ta on ukse ees ehk oma tööpostil

      Punkt.
      See vaip on tehtud.
      Ja mina jään.

Seltsiline laest

Vaip ei jäänud üksi.

Jupid jäid üle.


 

Ja ausalt, mul oli juba enne viimast sõlme peas mõte, et esiku lambikuppel ei pääse.

See sama kuppel, mis on laes seisnud 17 aastat.
Vaikne. Tolmune. Lojaalne.

Võtsin ta alla.
Pesin aastate paksuse tolmu maha.
Ja vaatasin otsa.

Kui vaip on tihe ja maine, siis lamp võiks olla õhuline.

Midagi, mis ei suru, vaid laseb läbi.

Nii sündis võrk.
Või mis iganes selle asja õige nimi on. 




Tihedamat ei saanud.
Nööri ei jätkunud. Ja seekord ei hakanud kangelast mängima.                                              Alt sidusin kinni.   Rippuvaid lahtiseid narmaid ei tahtnud.



Jätsin sõlme ja kupli vahele just nii palju ruumi, et käsi läbi mahub – pirni peab ju ka vahetama.
Disain on tore, aga funktsioon peab alles jääma.

Kui vaip on jonn, siis lamp on kergendus. 



Üks hoiab maad. 
Teine hoiab valgust.


Nad ei ole paar, sest nad on ühesugused.
Nad on paar, sest nad tasakaalustavad teineteist.

Ja ausalt?
Vaip ei mõtiskle enam oma identiteedi üle.

Tal on nüüd keegi, kes ripub kõrgemal ja näeb asju laiemalt.

Maimu ja Bim



Nagu ikka, ei toimunud see töö vaakumis.

Bim oli kohal algusest peale.
Ta ei aidanud. Ta ei toetanud.
Ta jälgis.

Pikalt.
Vaikides.

Hukkamõistvalt.

Iga vale liigutuse peale sain pilgu, mis ütles:
“Kas sa oled kindel, et see on mõistlik?”

Kui vaip valmis sai, ei olnud tal enam midagi öelda.
Aga kui ma kupli laest alla võtsin, läks pilk uuesti teravaks.
Ilmselt tundus see juba liigse ambitsioonina.

Maimu on praktilisem.

Tema arvates pole vahet, kas asi on vaip või uksematt või lambivõrk –

peaasi, et see on tehtud, töötab ja ei hakka ise elama.

Bim vaatas.
Maimu noogutas.
Lamp jäi põlema.

Mõlemad ,kass Bim ja Maimu memmeke, jäid ellu.
Vaip jäi ellu.
Lamp ka.

Ja seekord ei mõtiskle keegi identiteedi üle.

Kõigil on oma koht. 


 
Tagasi üles ↑